Kirjeldus
Lugejad ehk juba teavad Maija Kajanto “Kaneelirullisuvest” ja “Datlitalvest”, kuidas ettevõtlik Krisse lahkub toidutrendifirmast ja hakkab maal pidama vanaema kohvikut, mille lisandub „Datlitalves“ ka väike hotell.
“Safranisügises” elavad Krisse ja Tommi õnnelikult koos, kuid Tommi vanematega on väga keeruline suhelda. Üllataval kombel paranevad Krisse suhted oma Pühajõele sõitnud emaga ja just peen suursaatkonnas töötanud ema aitab tal Tommi vanematele peaaegu meeldima hakata. Memm on koos sõber Kuismaga matkaautoga Soomet avastamas.
Suurel hotelliketil Valle Rosa, kuhu Krissegi hotell nüüd kuulub, läheb halvasti ning et elu veelgi ärevam oleks, tegutseb vallakeskuses kummaline sarisüütaja. Krisse muresid aitab leevendada laste küpsetusringi juhatamine. Elu paneb ta ette valiku, kas sõita Tommi töö pärast aastaks Horvaatiasse või mitte.
„Jõudsin mitu aastat töötada ka suures toiduainetekontsernis, selles valdkonnas liigub samuti põnevaid töökohti, kui peaks tulema tahtmine karjääri teha,“ selgitas Krisse.
„Mida sa seal tegid?“ küsis Tommi isa.
„Mõtlesin retsepte välja,“ sõnas Krisse kergelt.
„Tõesti või?“ hämmastus Tommi ema. „Meile tuli millalgi mingi Wopeki väljaanne koju. Selles oli üks imeline sidrunise lõhepasta retsept, tegin seda mitu korda.“
Krisse ei suutnud naeratust varjata. „Ka see oli minu retsept,“ sõnas Krisse, tõstes Tommi ema poole klaasi. „Tore kuulda, et sulle meeldis.“
Šahh ja matt, mõtles Krisse, nähes, kuidas Tommi ema teda äärmise hämmastusega silmitsema jäi. See naine tundus olevat kuidagi väiksemaks jäänud, justnagu kokku tõmbunud. Krissel oli tahtmine valju häälega naerda. Olles tundnud ennast selle naise söögilaua ääres mõttetu saiakäkerdajana, kavatses Krisse nüüd täiega revanši nautida.
