Kirjeldus
Imre Siil käsitleb muhedas stiilis oma õpinguid, ühiselamuelu ja malevasuvesid Eesti Põllumajanduse Akadeemia tudengina ning õppimist, inimsuhteid ja vaba aja sisustamist Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilasena, armumist ja abiellumist, tööleasumist, elu Õismäel ja Lasnamäel ning paljut muud 1970. -1980. aastate elus.
„Keskkooli lõpetamise järel oli mul vaja kindlasti mõnda kõrgkooli sisse saada, sest muidu ähvardas kohene mobiliseerimine Nõukogude armee teenistusse. Kahte või halvimal juhul isegi kolme aastat sõjaväes ära veeta polnud mul küll mingit tahtmist, kuigi vahel räägiti, et see on tõeliseks mehistumiseks vajalik elujärk.“
—
„Lisaraha hankimiseks võtsin osa ka ülikooli sotsioloogialabori korraldatud projektist, mille eesmärk oli loendada bussireisijaid ning ühtlasi koguda infot nende sõitude põhjuste ja sihtide kohta. Mitmel päeval loksusin tolmustes LAZ-bussides mööda Lõuna-Eesti teid, pärisin inimestelt, miks ja kuhu nad reisivad ning panin selle kõik ilusti aruandetabelitesse kirja.“
—
„Siis oli veel Brežnevi aeg ja iga nõukogude inimene, lapsed kaasa arvatud, jõi statistika järgi keskmiselt viiskümmendviis pudelit viina aastas. Igal aastal suri alkoholi tõttu umbespool miljonit kommunismi ehitavat kodanikku, nii et joomise profülaktikat oli kindlasti vaja teha. Meie rühma kümmekond liiget olid etteasteks riietatud vatijopedesse, köitega omavahel kinni seotud ja taarusid laval ringiratast.“
Teos on järg raamatule “Lapsepõlv Nõukjogude Eestis”.
