Kirjeldus
Enne Venemaa laiaulatuslikku kallatungi Ukrainale eelmise aasta 24. veebruaril elas valdav osa Eesti ühiskonnast põhimõttel: sõda ei ole võimalik, või kui ongi, siis on selle toimumine lähiajal ülimalt vähetõenäoline.See näitab, et me pole oma ajaloost kuigi palju õppinud.
Laiapõhjaline riigikaitse, sealhulgas elanikkonnakaitse on jäänud üles ehitamata. Parimagi tahtmise korral ei ole elanikkonnakaitse hetkeseisule võimalik anda kõrgemat hinnet kui üks viiepallisüsteemis.
Kas see on Ukraina sõja õppetund, et nüüdisaja sõjas on suurimaks kannatajaks tsiviilelanikkond? Ei, seda on õpetanud kõik 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi alguse sõjad.
2008. aastal, pärast Venemaa-Gruusia sõda, avaldas Leo Kunnas artiklikogumiku „Takerdunud rünnak. Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused“. 2014. aastal pärast Venemaa Ukraina (Donbassi) sõja algust ilmus uus artiklite ja kaitseministrile esitatud nõuannete kogumik „Takerdunud rünnak II. Ukraina häirekell“. 2016. aastal ilmus raamat „Sõda 2023“, kus autor modelleeris Tšetšeenia, Gruusia ja eriti Donbassi sõja kogemustele tuginedes Venemaa agressioonisõja naaberriikide vastu, mille eesmärgiks on Vene impeeriumi taastamine ja praeguse Ameerika Ühendriikide domineeritud läänekeskse maailmakorra hävitamine. Käesoleva raamatu jaoks on valitud neist artiklitest, nõuannetest ja „Sõda 2023“ lisades esitatud analüüsidest välja 46 olulisemat.
