Kirjeldus
1990ndatel unistasid paljud: kui saan rikkaks, siis ostan mõisa ja teen selle korda. Nüüd on Eestis müügis üle 30 häärberi ja omanikel mure: kust küll leida ostja. Härrastemaja neelab meeletult aega ja raha ning lõppu sellel ei paista.
Gerda Kordemets jutustab ühe meeleheitel mõisapere lausa kriminaalseks kiskuva loo.
Õnnelik olemiseks ei pea ühte kohta omama. Autori mõisaunistus on täitunud Tõstamaa häärberis, alates 2010. aastast on ta seal saanud teha suveteatrit. 2025. aastal mängiti seal „Häärberit“, millest sündis romaan. Järgmisel suvel minge näidendit Tõstamaale vaatama!
“Kuulge, olge kained, eks,” püüdis Ellen nutuselt vahele öelda. “Vaadake ennast hetkeks kõrvalt. Mida me siin praegu teeme?”
Ta lootis ikka veel, et sel hetkel langevad maskid, ja teised purskavad homeeriliselt oma metsikult üle piiri läinud nalja üle naerma. Ellen oleks eelistanud, et neil on rõvedalt hea meel selle üle, et nad on Elleni nutma saanud, selle asemel, et… Ent Luisa lõi selja sirgu ja ütles kindlalt: “Me plaanitseme mõrva.”
“Sest meil pole teist valikut,” lisas Meeli.
“Alati on valik!” nuuksus Ellen. “Valik on alati olemas!”
“See nagu antud juhul veits liiga kulunud klišee pole või?” küsis Luisa temalt. Meeli pani oma käed vaigistavalt Elleni õlgadele ja küsis jumala rahulikult: ”Ei, aga palun, mis see teine valik on siis? Teeme ära.”
Ja Ellen ei osanud mitte midagi vastata.
