Calmerino. Estraaditäht Kalmer Tennosaare lugu

Aigi Viira

Telli raamat!

Kategooria:

Kirjeldus

Kiirelt tulnud – kiirelt läinud? Kirjeldab see klišee kõige täpsemalt Kalmer Tennosaare lauljakarjääri? Võimalik. Põlvamaa külast suurtele lavadele lennanud mees, kellest võinuks saada Nõukogude Liidu Yves Montand, teeb ühtäkki tagasikäigu ja maandub täheseisusest kohaliku televisiooni saatejuhiks ja toimetajaks. Tõuseb korraks tagasi orbiidile Onu Kalmerina ja siis on kõik. Nii austajate hordide kui ka pereeluga. Tõsi, ta loob uue pere. Ta teeb muusikasaateid. Ta koguni laulab. Veel. Tunnistab, et hinges on rahu. Kas ikka on? On seda rahu temas üleüldse kunagi olnudki?

Kui Aili Tennosaar, Kalmeri teine abikaasa, raamatu läbi loeb, tunnistab ta, et ega ta vist oma kaasat õieti tundnudki. Mis sellest, et veetis selle mehe kõrval paarkümmend aastat. Esimesel abikaasal Sirjel ja tema tütardel Kadril ning Liinal on Kalmerist oma lood. Ailil ja tema tütrel Teelel oma mälestused. Kohati kipuvad need lood ja laulud üksteisele vastu käima. Igal on oma tõde ja oma õigus. Nende lugude keskel asub Kalmer, kellest kunagi ei saanud suurmeest nagu Georg Ots, kuid keda alati ümbritses hulk kirglisi naisi. Ka oma perekonnas. Ning kired möllasid selle edevapoolse mehe ümber tema viimse hingetõmbeni. Mis salata, sellest õhkab stiili. Calmerinolikku.

 


 

Käesolev raamat Kalmer Tennosaarest (1928 – 2004) täidab ühe piinliku tühimiku meie kultuuriloost. Tahaks öelda, et meie levimuusika suurkujust, kuid jäin siis mõtlema, kas ta ikka oli suurkuju? Tavaliselt on suurkujudel oma järgijad ja õpilased, kuid Kalmeril … neid ei olnud. Kui tänapäevaselt mõelda, siis Jüri Homenja ja Toomas Anni on just sellise magusa muusika edasikandjad, kuid kohe kindlasti ei ole nad Kalmeri kaalu. Kalmer oli ligi veerandsada aastat täht ehk tänapäeva mõistes staar. Ja seda mitte ainult Eestis. Ta oli laulnud kogu mõõtmatus Nõukogude Liidus ning võitnud tuhandete ja tuhandete kuulajate (peamiselt naiste) südameid. Kuldseid ja hõbedasi medaleid riputati talle lahkelt kaela, sest ta oli omas ajas tõesti fenomen. Kui ta kuue- ja seitsmekümnendatel ringi liikus, pöörati vaimustusest päid, ja kui raadiost kostis tema sametine hääl, keerati lustikummutid valjemaks. Rahvas oskas tema hitte kaasa laulda ning niivõrd, kui tollane ajakirjandus söandas, kergitati ka tekiäärt tema eraelult. Olles ise Kalmer Tennosaarega oma eluteel mitmeid kordi kohtunud, jättis ta sümpaatse ja sõbraliku inimese mulje ning vestlustes oli meil teemaks ikka muusika. Mäletan, et ühe millenniumivahetuse aegse telesaate ettevalmistamise käigus uurisin talt, miks talle rahvakunstniku aunimetust ei ole antud, sest ENSV teeneliseks sai ta oma karjääri säravaimal ajal 1967. aastal? Ta lõi selle peale tüdinult käega ja ütles veidi nukralt, et seda peaks teistelt asjameestelt küsima. Kuidagi jäi see asjaolu mind vaevama, sest loogika järgi oleks rahvakunstniku aunimetus pidanud järgnema umbes kümne aasta jooksul ja seda, et Kalmeri täht oleks seitsmekümnendateks juba kustunud, ei saa kaugeltki öelda. Tema kuvand Entel-Tenteli onu Kalmerina oli sedavõrd võimas, et tekitab tänapäevalgi paljudes kadedust.

Seega – pidi olema mingi põhjus, miks Kalmerit enam kõrgemale pjedestaalile ei tõstetud. Vesteldes paljude selle aja muusikute ning ajakirjanikega, hakkasin tajuma, et selle lembe häälega laulja elus on oma varjatud pool, mis ametimeestele ilmselt polnud teadmata ning kellegi käsi ei olnud nõus järjekordset edutamisallkirja andma. Aunimetus aunimetuseks, kuid paljudele on ilmselt teadmata nende nimetuste materiaalne tagamaa. See oli esinemispunkti ehk honorari oluline tõus, mis aitas lahedamalt elada. 2001. aastal andis Vabariigi President talle Valgetähe ordeni IV klassi teenetemärgi.

Raamatus on lustlikke meenutusi kolhoosipidudest, mis andsid pere leivakotti juurde mitte ainult otseselt raha, vaid ikka pakiti kaasa ka väike moonakott ning artistidel söödeti alati pärast esinemist kõhtki täis. Kuna karskus polnud sel ajal veel päevakorras, liikus peolauas pudelgi usinalt ringi.

Mulle meeldib, et selles teoses on Kalmeri varjatud poolt väga pieteeditundeliselt käsitletud, kasutamata tänase ajakirjanduse kohati liiga tugevaid ja rasvaseid toone. Kes oskab lugeda, see loeb ja leiab. Midagi ei ole tahtlikult varju jäetud, kuid arvestatud on sellega, et inimestel, kes on Kalmer Tennosaart kui lüürilisuse mõõdupuud hellalt endi meeltes kandnud, ei puruneks see ideaal tuhandeteks kildudeks, mida enam kokku pole võimalik liimida.

Ja olgu see raamat omamoodi mälestusmärgiks ühele Kiidjärve poisile, kes on jäänud säravaks teenäitajaks meie estraadi- ja telemaastiku algusaegadest.

 

Olavi Pihlamägi, muusikaajakirjanik

 



Exclusive products

Special category of products